Miks ma ei saa printida akvarellpaberile?

Tihti küsitakse miks ei saa fotoprinteriga printida traditsioonilistele joonistus- ja akvarellpaberitele? Printida iseenesest saab aga prindi tulemus jätab soovida. Põhjus peitub spetsiaalse trükikihi puudumises mis on fotoprinteriga printimisel asendamatu.

Fotopaberid on alati kaetud spetsiaalse, küll nähtamatu trükikihiga ehk emulsiooniga. Võib tuua paralleeli klassikaliste analoogfotopaberitega, mis on kaetud valgustundliku kihiga. Seetõttu nimetatakse tindiprinteritele mõeldud pabereid sageli kaetud paberiteks. Samas ei tohi neid segi ajada ofsettrükis kasutatavate kaetud paberitega — need ei ühildu fotoprinterite tehnoloogiaga.

Fotorealistliku kvaliteedi saavutamiseks peab trükipeast väljuv tindipiisk säilitama võimalikult kõrged kolorimeetrilised näitajad, eriti densiteedi. Tindipiisk ei tohi paberil laiali valguda ega imenduda sügavale aluspinda ehk punktikasv peab jääma minimaalseks. Vastasel juhul väheneb trüki resolutsioon ning langevad nii värviküllastus kui kontrast.

Just selle vältimiseks kantakse paberi pinnale spetsiaalne trükikiht, mis tagab tindipiiskade kiire ja täpse stabiliseerumide. Trükikiht kuivatab mõnepikoliitrise tindipiisa momentaalselt, võimaldades sellel säilitada oma mikroskoopilise kuju — mis on ülioluline kõrge eraldusvõime saavutamiseks. Kuna tint jääb pinnale, mitte ei imendu paberisse, säilitab see ka maksimaalse densiteedi.

Trükikihi kvaliteet on võtmetegur prindikvaliteedis, ja seetõttu investeerivad paberitootjad pidevalt uutesse emulsioonitehnoloogiatesse. Mida paremad on trükikihi omadused koostöös konkreetse tinditehnoloogiaga, seda silmapaistvam saab olema lõpptulemus.

Samas ei piisa vaid heast visuaalsest kvaliteedist. Trükikihile esitatakse ka ranged arhivaalsed nõuded. See ei tohi sisaldada aineid, mis võiksid paberit aja jooksul lagundada, kolletada või vähendada prindi tuhmumiskindlust. Paraku on see tänapäeval aktuaalne teema — konkurents paberiturul on tihe ja turule on tulnud odavaid Hiina alternatiive, millele ei kehti samad tuhmumiskindluse või pikaealisuse standardid. Olen ise näinud lõuendiprinte, mis on pleekinud paari aasta või isegi kuuga.

Kui print on mõeldud lühiajaliseks kasutuseks, pole püsivus nii oluline. Kuid kunstniku teose või kollektsiooni jaoks mõeldud tööde puhul tuleb kasutada ainult muuseumistandarditele vastavaid materjale.

Lisaks peab trükikiht olema võimalikult õhuke, et säilitada paberi loomulik pind ja toon — eriti oluline on see puuvillastel fine art paberitel. Kuigi paksem emulsiooni kiht võib teoreetiliselt parandada resolutsiooni või densiteeti, võib see varjutada paberile omast tekstuuri ja esteetilist väärtust. Kui see juhtub, ei saa me enam rääkida tippklassi trükimeediast.

Andres Toodo